Kultuurkapitali taassünd

 Kultuurkapitali 90. aastapäeva puhul panen siia üles memuaari selle uuest elluäratamisest Eesti omariikluse taastamisel. Jutt on kirjutatud 2004. aastal Kultuurkapitali tollase juhtkonna ja Sirbi-lehe soovil ning siin pisut kohendatud.

 Märkmeid Kultuurkapitali taastekkest

Kultuurkapitali taastekitamine  oli üks osa Eesti riikluse ja õigussüsteemi taastekitamisest. Kuna tegemist oli de iure katkematult kestnud riigiga, valitses silmapaistvalt tugev tahe taastada ka faktiliselt võimalikult ehedal kujul okupatsioonide-eelse Eesti riikluse atribuudid, mille hulgas Kultuurkapital oli (ja on praegugi) üks eriomasemaid. Samas tuli arvestada aja uute nõuete, võimaluste ja väljakutsetega (seda enam, et viimastel sõjaeelse iseseisvuse aastatel ei toiminud Kultuurkapital just kõige demokraatlikuma seaduse järgi).

Kogu see ülimalt huvitav teema, riigi restitutsioon pärast pikaajalist okupatsiooni ja uue õigussüsteemi rajamine, alles ootab põhjalikku akadeemilist läbitöötamist. Siinkohal lihtsalt mõned lühimärkmed Kultuurkapitali näitel, nähtuna tegeva kultuuripoliitiku pilguga.

Esimene okupatsioonijärgne Riigikogu võttis Kultuurkapitali seaduse vastu 1. VI 1994. Eeltöö oli olnud päris pikk ja põhjalik ning oma viimastes, juba forsseeritud faasides hõlmanud  paljusid inimesi nii riigi üldist õigussüsteemi kui rahanduspoliitikat kujundavatest institutsioonidest. Nagu öeldud, on Kultuurkapital kui kultuuri riikliku toetamise lisamehhanism midagi küllalt tavatut. Tuli tagada tema mahtuvus seadusandluse ja eelarvekujunduse üldisse pilti ning kindlalt garanteerida tema toimimise erisused.

Tänu põhjalikule eeltööle kulges eelnõu menetlemine riigikogus suhteliselt sujuvalt ja valutult. Seadus võeti vastu teisel lugemisel pärast lühiajalist katkestust, mis osutus vajalikuks mõne formaalse asjaolu täpsustamiseks. Samas tuleb öelda, et toonases vältimatus seadusandlikus maratonis ei olnud kultuurihuvi just see kõige kuumem riigikogu tulipunkt: seadus võeti vastu 35 häälega, niisiis omajagu alla poole riigikogu liikmete osavõtul. Vastuhääli ega erapooletuid polnud.

Kui mainin pikka eeltööd, siis tegelikult oli see alanud juba enne iseseisvuse taastamist. Kultuurkapitali taastamise vajadusest räägiti hooti päris intensiivselt Eesti Kongressi kuluaarides. Tegutses töörühm, kes tutvus põhjalikult vastavate okupatsioonieelsete seaduste ja praktikaga. Pandi kokku eelnõusid, mis üritasid sobitada sõjaeelseid hoiakuid ja sätteid tegelike hetkevõimaluste ja veel kehtivate, kuid üksikküsimustes kaootilist paindlikkust ilmutavate ENSV mehhanismidega. Ma ei arva kaugeltki, et see tegevus olnuks kasutu – märkmisväärne on juba  üksnes see faktki, et riigi taastamise eelfaasides hoiti kultuuriloome teemat pidevalt fookuses. Samas olin ma seisukohal, et õige aeg on veel ees: lagunev nõukogude pseudoriiklus ja järjest kiiremini kollapsile lähenev rublamajandus poleks iial midagi nii fundamentaalset välja vedanud. Ülemnõukogu viimases koosseisus tehti samal ajal panus Rahvuskultuuri Fondi (RF)ellukutsumisele. Selle kaugemale tulevikule eriti ei mõeldud, aga  sel etapil võimaldas see operatiivselt kasutada kiiresti väärtust kaotavat raha kultuuriliselt vältimatutel eesmärkidel.

1992. aasta sügisel ametisse astunud kultuuri- ja haridusministrina suunasin Kultuurkapitali uue tuleku ettevalmistamise eeskätt sellele, et tagatud oleks nii tema kapitaliseeritus, võimalikult laia ringi kultuuritegelaste osavõtt otsuste langetamisest kui optimaalne side riigiga.

Otsustasime luua Kultuurkapitali avalik-õigusliku organisatsioonina (AÕO), mis oli tollal õige uus ja harjumatu asi. Veel tänagi pole AÕO-de (nt. ülikoolid, haigekassa, rahvusringhääling) suhted riigiga ja avalikkuse huvidega päris paika loksunud; ka see oleks üks päris hea akadeemilis-rakenduslike uuringute teema. Määratlesime Kultuurkapitali võimaluse omada ja kasutada kinnisvara, sätestasime piirid finantstehinguile. End praktikas tõestanud sõjaeelse tava eeskujul määrasime laekumiste põhiallikaks alkoholi- ja tubakaaktsiisid, millele riigikogu menetluses lisandusid loteriitulud.

Vaidlustes kõikus küllalt laias amplituudis arusaam tolerantsist, mille piires Kultuurkapitalil lasta arendada oma majandustegevust (mõistagi põhikapitali kasvatamise eesmärgil). Need arutelud käisid rööbiti samaaegselt loodava eraõiguslike fondide seaduse ettevalmistamisega ning kohati mõjutasid teineteist. Peale jäi siiski arusaam, et kuna Kultuurkapital opereerib valdavalt riigi rahaga ega ole ei vormilt ega sisult eraõiguslik, ei saa talle möönda erilist riskivabadust. Seevastu suurendati Riigikogus aktsiisidest Kultuurkapitalile suunatavat osa, mis vastas ka minu soovile.

Kõne all oli eelmainitud Rahvuskultuuri Fondi (mis tollal olulises osas toimis riiklike rahasüstide toel) hõlmamine Kultuurkapitalisse, et vältida riiklike ja poolriiklike kultuurirahastute mitmekordset dubleeritust ja killustatust. Riigikogu tahtel jäi RF siiski eraldi toimivaks, kuid muudeti täielikult eraõiguslikuks, riigi toetust mitte saavaks fondiks, millena ta edukalt toimib tänini. Seni RFile mööndud riigieelarvelised eraldised suunati nüüdsest Kultuurkapitalile. Kokkuvõttes kujunes päris korralik tulemus: seaduse jõustudes ja Kultuurkapitali tööle hakates akumuleerus piisav põhikapital küllalt kiiresti ning esimesi väljamakseid intressidest sai hakata tegema varem, kui algselt lootsime.

Nii eeltööde ajal kui parlamendis oli vaidlust riigi esindatuse üle Kultuurkapitali juhtimises. Tüüpiliselt kardeti kahte asja: boheemlaste oskamatust rahaga ümber käia (mis tinginuks tugeva riikliku kontrolli) ja, teiselt poolt, poliitilist survet vabadele kunstidele (mis tinginuks riigi täieliku distantseerumise). Lisaks, nagu tavaliselt, opereeris opositsioon väitega, et ohtlik pole mitte lihtsalt poliitiline kontroll, vaid just nimelt võimukoalitsiooni oma. Kompromissiks (ja arvan tänini, et päris konstruktiivseks) sai, et nõukogu juhib ikkagi kultuuriminister kui parima ülevaate omaja kultuuri rahastamise üldpildist, ülejäänud osas koosneb nõukogu aga kultuuritegelaste nimetatud sihtkapitalide esindajaist. Enesestmõistetavaks pidasime rahandusministeeriumi esindaja kuulumist nõukogusse, samuti seda, et ei „suurde“ nõukokku ega sihtkapitalide omadesse rohkem riigiametnikke ei kuulu.

Riigikogus tehti korrektiive sihtkapitalide nimekirjas. Algselt oli kavas moodustada ka ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital, mõlemad väga suurte vaidluste tulemusel. Riigikogu jättis need kõrvale. Algselt vabahariduse sihtkapitaliks nimetatu sai nimeks rahvakultuuri sihtkapital – vana  hea vabahariduse mõiste oli üldsusele juba liiga võõraks jäänud. Kõrvale lükati ettepanek liigendada Kultuurkapital lisaks kultuurivaldkondadele ka maakondade kaupa. Praktika ongi näidanud, et õilis soov pidada kultuuri toetamisel silmas ka regionaalseid aspekte pole seepärast teostamata jäänud.

Vahepealsete aastate jooksul on seadust mõneti muudetud ja täpsustatud, põhialuseid siiski samaks jättes.  Loodan, et Kultuurkapitali  80. aastapäeva lsaab lugeda põhjalikku ülevaadet Kultuurkapitali tervest pikast ajaloost. Võin kinnitada, et lisaks meile endile tuntaks selle vastu huvi ka mitmes teises riigis ja rahvusvahelises organisatsioonis. Pole ju ei loota ega karta, et kunstide ja riikliku poliitika dialoogi teema kunagi päevakorrast kaoks.

 Pisut üllatavalt on eesti keele positsiooni küsimused jälle päevakorda kerkinud. Panen sel puhul siia üles oma selgituse, mille meedia soovil kirjutasin 2006. aastal põhjendamaks tollast algatust Põhiseaduse preambuli täienduseks (mis ka korda läks). Tundub, et üht-teist selles öeldust tasub ka praegu uuesti meenutada. Ja pidevalt meeles hoida.

 

Selgitus aastast 2006: miks tõime eesti keele püsimise teema Põhiseaduse preambulisse

Meie põhiseaduses on sõna-sõnalt kirjas, et Eesti riik “peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Praegu on Riigikogu asunud menetlema algatust, et see kirjakoht kõlaks nii: “peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

PRESTIIŽITA KEEL, AGA PAGANA TUGEV

Kuigi selle Reformierakonnast lähtunud algatusega on ühinenud kõik fraktsioonid (mis lubab loota, et see ka läbi läheb), on olnud ka ironiseerimist, et miks seda nüüd nii järsku vaja on. Et esiteks pole meil keeleasjadega ju midagi drastilist lahti ja teiseks olevat eesti keel põhiseaduslikult juba niigi küllaldaselt kaitstud. Algatuses on nähtud sügavama sisuta populismi.

Nii see siiski pole. Kujutlus, et eesti keele jätkuva elujõulisuse pärast pole põhjust muret tunda, näib juba iseenesest mõningase keeletuimuse või siis resigneerunud minnalaskmise sümptomina.

Jah, meie keel on olnud väga tugev. Mõne uuema teooria järgi kõneles kogu jääajajärgne Euroopa esialgu soomeugrilisi keeli, millest aga prestiiži ja tollase innovatsiooni  tuules loobuti uute, koos indo-eurooplastega levivate majandamismeetodite ja tehnoloogiate peale tulles. Ainult tänapäeva eestlaste, soomlaste ja madjarite esivanemate hõimud jäid senisele keelepõhjale, mis – üllatus küll! – ei seganud neid igas muus mõttes moderniseeruda ja suurepäraselt hakkama saada. Teine näide pärineb Liivi sõja ja Põhjasõja ja nendega kaasnenud katkuepideemiate aegadest, mil kaks korda järjest kukkus praeguse Eesti elanikkond alla igasugust kriitilist piiri, kuid taastus väga kiiresti nii väheste ellujäänute vägeva vitaalsuse kui mitmest ilmakaarest lähtuva sisserände varal. Imeväärne on seejuures, et see uue isikkoosseisuga rahvastik osutus suurelt jaolt maakeelseks, eestikeelseks, kuigi sisserändajaid oli palju ja maakeelel polnud mingit ametlikku prestiiži.

MEIE ENDI LOIDUS

Mis siis nüüd lahti on, kui seni on nii hästi läinud? Lahti on see, et oleme kaotamas arusaamist, et hästi pole läinud mitte päris iseenesest, vaid võib-olla teadvustamata, kuid oma viljade järgi äratuntava tahte ja jonni toel. Keel on kahtlemata elav organism, mis kujuneb ja edeneb omaenda seesmise programmi järgi. Kuid see on niisugune organism, mille eluprotsess kulgeb inimeste ja nende suhtluse kaudu. Kui inimene enam ei viitsi või kui talle tuleb pähe üks keel jätta, teine võtta, ei saa keel end ise ära kaitstud ega edasi elatatud. Kui mult telesaates küsiti, mis on see suurim oht, mis eesti keelele praegu saatuslikuks võib saada, vastasin, et meie endi loidus. Delfis kuuldi valesti ja kirjutati “meie endi lollus”. Mõtlesin algul lihtsalt faktilise täpsuse mõttes õiendada, jäin aga nõusse ühe kommentaatoriga, kes ütles umbes nii, et sedavõrd elutähtsates asjades loid olla ongi lollus. Ja ongi.

Põhiseadus on riigi ja rahva kõige tähtsam tekst. Ta on seadus mis seadus ja lisaks sellele (konkreetsete seadustega võrreldes) ka midagi sümboolset, eriti tema sissejuhatav osa (preambul), milles paiknebki täiendatav lause. Eks ole ka sümbolitajus, sümboolsete aktide vajalikkuse ja mõjukuse mõistmises uuemal ajal hõrenemist nagu keeletajuski, kuid kuni me Põhiseaduse tähenduslikkust siiski tunnistada suudame, seni on loogiline ja praktiline – ülevusest rääkimatagi – oma põhilised väärtused just temasse kirja panna. See hoiab meil neid pidevalt silma ees ega lase meil liiga laisaks ega kerglaseks minna.

Kas keel on tõesti põhiseaduslikult niigi piisavalt kaitstud? See väide põhineb arusaamal, et keel on preambulis nimetatud kultuuri osa ja et Põhiseaduse paragrahv 6 sätestab eesti keele Eesti Vabariigi riigikeelena. Nõnda väitjad viitavad mõnele Riigikohtu lahendile, mille keeleteemaline argumentatsioon rajaneb just nende kahe kirjakoha seostamisele ja nende koostoime rõhutamisele.

KEEL, OLEMISE NURGAKIVI

Siiski on neil puhkudel tegemist Põhiseaduse tõlgenduse, mitte selle vahetu tekstiga. Miks me peaks rääkima kaude, mitte otse ja selgelt? Tegemist on vaba rahva rajatud vaba riigi põhiseadusega, mis on mõeldud meie tahte väljendamiseks, mitte selle maskeerimiseks.

Liiati, ega keel ole lihtsalt kultuuri osa ega ka mitte ainult tehniline vahend riigisiseseks asjaajamiseks. Nii mõnegi rahva puhul, kelle hulka kuulub kindlasti ka eesti rahvas, on keel kultuurilise ja rahvusliku identsuse alus. Kusjuures, nagu eespool nägime, pole maailma ajaloos kaugeltki mitte tavatu, et mõni populatsioon kõige oma kultuuriga vahetab keelt, muutes sellega osaliselt oma identsuse tugipinda ja, ütleksin ka, sügavust. Mis näitab, et rahvuse ja kultuuri püsimist väärtustav sõnastus ei ütle sugugi automaatselt seda, et püsima peaks ka keel. Meie puhul osutab kogu meie senine eel- ja päris-ajalugu, et eesti identsuse seotus keelega on keskmisest oluliselt tugevam. Miks siis nüüdki, kus meie võimalused ise oma asju otsustada on suuremad kui kunagi varem ja kus stiihilist tahet toetab teadvustatus ja mõistmine, lasta oma olemise nurgakivil mureneda

.

EESTI KEELE HARULDANE POSITSIOON

Kõnelejate hulgalt paikneb eesti keel ühe kuni kolme miljoni kõnelejaga keelte kategooria (kokku 113 keelt) alampiiri lähedal, kusjuures vaid paarikümmet neist kasutatakse riigi- või mingi riigi osa ametliku/poolametliku keelena. 1,1 miljoni ja vähema kõnelejate arvuga keelte hulgas on eesti keel üks maailma üliväheseid täieõiguslikke riigikeeli. Kusjuures ametliku staatuseta keeli (mis varem või hiljem vältimatult viib sellise keele marginaliseerumise ja hääbumiseni) võime leida eesti keelest kümneid kordi suurema kõnelejaskonnaga keelte hulgast.

Jah, riigikeele staatuses on eesti keel põhiseaduslikult seni tõepoolest ühemõtteliselt ja kindlalt kaitstud. See kindlus ei pruugi aga igavesti kesta, kui keele areng kõigi eluvaldkondade peegeldajana, kõikehõlmava kultuurkeelena aeglustub või peatub ja kui selle keele potentsiaalseid kasutajaid jääb liiga väheks – isegi mitte tingimata selles mõttes, et nad lakkaksid füüsiliselt olemast, vaid et kaotatakse tahe ja usk oma keele väärtusse.

Kusjuures põhiseaduse ühesõnaline täiendamine pole mõeldud retooriliseks žestiks. Praegu on meil piisavalt inim- ja rahalist ressurssi, et käivitada terve hulk ammu kõne all olnud tegevusi üldise keeletaju arendamiseks, keelenõustamise laiendamiseks ja süvendamiseks, nüüdistehnoloogiate ja uute teadusharude terminoloogia kujundamiseks, infotehnoloogiliste rakenduste eestipärastamiseks, lagunema kippuva lugemis- ja kirjutamisoskuse parandamiseks, meedia ja avaliku halduse keelekasutuse edendamiseks, rääkimata eesti keele uurimisest ja õpetamisest nii eestlastele kui muulastele nii Eestis kui mujal maailmas. Hea märk on, et seda vajadust tajutakse: paari nädala jooksul pärast sellekohaste teeside avalikuks tegemist oleme saanud hulganisti tagasisidet, uusi ettepanekuid, lisasoovitusi. Käegalöömisele pole mingit õigustust.

Pole juhtunud siia kaua aega midagi üles panema. Et aga aeg-ajalt ikka tõuseb siin-seal küsimus Eesti/eestluse olemusest, olemisest ja püsivusest (kas mitte just praegugi ei oodata kuskil võistlevaid esseesid teemal "Mis on Eesti idee?" vms), otsisin välja oma väikse panuse "Loomingu" mõne aasta tagusesse mõttevahetusse "Eksistentsiaalne Eesti". Tegin paar stiililist kohendust, tähistasin mõned võtmekohad paksu kirjaga  ja panen loo siia lugemiseks üles. Kes tahab tabada laiemat konteksti, leiab selle "Loomingu" 2010. ja 2011. aasta numbritest.

Ahjaa:  ühel jutuajamisel pärast lookese esmailmumist tõusis teemaks, kas see enesestmõistetavalt võtmise värk ei tööta vastu niigi mitte piisavalt juurdunud arusaamale, et meie vabadus ja iseseisvus   e i    o l e   enesestmõistetav antus, vaid vajab pidevat hoidmist ja vajadusel kaitsmist. - Ei tööta vastu. Pigem võimendab. Mil moel?

Nii nagu meie olemasolu on enesestmõistetav (ei vaja õigustust), nii ka kõigi teiste oma. Kuid mõnede puhul kuulub selle sisse teiste olemasoluõiguse vaidlustamine, eitamine ja ründamine. Mida lihtsama, loomulikuma, enesestmõistetavama asjana tajume endi olemasoluõigust, seda teravamalt just tajume ka selle ohustajate väärdumust ja seda enam oleme valmis end kaitsma. 

Niisiis:

EESTI  KUI  ENESESTMÕISTETAVUS

Tunnistan end võhikuks, sest ei valda küllaldaselt ühegi filosoofilise süsteemi mõiste-, väite- ega argumentatsioonivara – ka mitte eksistentsialismi oma, mis on võetud määratlema siinse mõttevahetuse pidepunkte.  Nii et alljärgnev kujutab pigem katset üles tähendada mu mõnesid teemaga seotud hetketundmusi ja suhteliselt kinnistunud arusaamu, pretendeerimata süsteemsusele ja üldkehtivusele.

Siiski, et mitte kohe alguses sootuks hälbida etteantud koordinaadistikust, peaksin paika panema,  milles ma näen eksistentsialismi tuuma. Minu arust väljendab seda tees, et (inimese) olemine eelneb (tema) olemusele.  Ja et oma olemuse kujundab järjestikuste valikute kaudu igaüks ise.

Kusjuures tähelepanu keskmes on nimelt inimene, ja seda kõigepealt indiviidina. Mitte ainult mistahes grupisolidaarsus, vaid ka kogu liiki hõlmav ühtekuuluvus või samasus ilmneb/teostub vaid olija(te) vastava valiku korral.

Kui nõnda, kas pole siis üldse küsitav eksistentsiaalsete kvaliteetide omistamine sellisele mõistele nagu Eesti? Kas me ei soorita pisut liiga meelevaldset hüpet, kui kujutleme midagi, mis kuulub pigem ideede või meemide maailma, sama kategooria nähtusena nagu füüsiliselt kombatav indiviid?

Kindlasti on antropomorfiseerimine tõhus võte selleks, et tuua mingid liiga  abstraktsed asjad meile emotsionaalselt lähedale, muuta nad otsekui vaistlikult mõistetavaks ja provotseerida ning hõlbustada samastumist nendega. Siin on aga kaks aga.

 Üks on see, et eks ole Eesti kui idee meie endi (kui teatavate indiviidide integreerunud kogumi) loodud – ja loodud küllap ajendil omada midagi meist endast lähtuvat (erinevalt teispoolsusest lähtuvatest religioossetest ideedest), aga samas meid ikkagi tundeliselt ülendavat, ajaliselt ülekestvat ja inspireerivalt ebamäärasemat kui pajad ja tuhk. [*] Antromorfiseerides me nagu tõmbaks ta oma lausfüüsilisse maailma  tagasi.  Mis, mööngem, mõnes  praktilises, näiteks poliitilises mõttes polegi ehk paha – ideesid saabki n.-ö. ellu viia vaid empiiriliselt tajutavate, positivistlike sammude kaudu.

Kuid omistades mingile ideele füüsilise subjekti tunnused ( ja seejuures, nagu kombeks, hõlpsasti unustades, et tegemist on vaid kaudse analoogiaga)   omistame  talle ka surelikkuse. Mida me Eesti puhul  ilmselt ei taha, veel enam – mis on tõenäoliselt otse vastupidine sellele, mida me tahame. See ongi see teine aga, mis teeb ettevaatlikuks kiusatuse suhtes käsitada ja käsitleda   meile armsaid  ja/või praktiliselt vajalikke ideesid samasuguste eksistentsiaalsete subjektidena nagu mina või sina, Jüri või Mari.

Võib vist öelda, et  üritades XIX sajandil tärkama hakanud elufilosoofiliste suundumuste kannul eemalduda puhaste mõistete laboratoorsest eksaktsusest ja läheneda (iga) inimese kehaliku olemasolu mõtestamisele, jäi eksistentsialism   kuhugi poolele teele pidama või eksis ära osalt iseenda ehitatud (või lammutamata jäetud) labürintidesse. Nii raske on lahti saada mõtlemise duaalsusest.  Jõudes („Sisyphose müüdis“) järeldusele, et inimese olemist illusioonidetult vaadeldes/kogedes jääb üle vaid jaatada enesetappu, peab Camus kohe vajalikuks välja vabandada (õigustada) filosoofe või keda tahes, kes samale järeldusele jõudnuna siiski ei ürita suitsiidi. Ehk siis kes siin ja praegu ei toimi omaenda arusaama, oma parima äratundmise kohaselt.

Camus õigustus sellele kõlab: „Keha otsustused väärivad vaimu omi, ja keha kohkub tagasi olematuse ees.“  Küllap vist! Kuid tegemist on ju truismiga, triviaalsusega, lausa tautoloogiaga.  Jutt on  elava olendi programmeeritusest elusolemisele. Miks peaks seda üldse õigustatama?

Nii või teisiti, indiviid on esiteks surelik (mis muuhulgas tähendab, et suitsiidiga pole mõtet vaeva näha – see oleks sissemurdmine uksest, mis varem või hiljem niikuinii ise avaneb – ja nõnda näib see Camus’ poolt  ainsa tõsise filosoofilise probleemina postuleeritu hoopis omajagu kunstlikult sisse tooduna) ja, teiseks, ära tundes oma olemasolu aksiomaatilise  tähendusetuse (essentsituse, sisutuse, mõttetuse, absurdsuse), on ta määratud sellele ise vabal valikul  tähendust tekitama. Tegelikult kahtleks selleski väites. Kas konkreetne indiviid, seesama Jüri või Mari, loeme me tema eksistentsi algust siis sigitumise või sünni hetkest või mingist momendist tema eneseteadvuse kujunemise teel, alustab ikka nii väga valge lehena? Vähemalt geneetilisi eelsoodumusi peame tunnistama, kärpigugi see kujutlust vabast tahtest ja pakkugu moraalselt nörritavaid võimalusi ühiskondlikus praktikas (suhetes teis(t)ega) ebaeetilise toimimise korral täisvastutusest kõrvale šlikerdada. Aga olgu sellega kuidas on, võtame pealegi indiviidi kui puhast eksistentsi, kes kujundab endale ise oma olemuse. Teiste sõnadega, omistab endale mingi tähenduse, idee.

Eestit seevastu võtaks kui puhast ideed, mil pole mingit füüsilist kandjat peale nende inimeste, kes on selle lülitanud omaenda ideesse.

On teadagi olemas teatav territoorium, aga selle seostamine  ning mingil moel samastamine Eesti kui ideega pole loodusteaduslik paratamatus, vaid inimtahtelise valiku akt. Pealegi toimib Eesti idee ka väljaspool sellesinase  locus’e geograafilisi ja juriidilisi piire.  –  On  olemas Eesti Vabariik kui Eesti idee tõlge riigiõiguslikku keelde ja selle raames  normatiivne kehtestatus, mis – nagu  ka sellele ajalooliselt eelnenud elukorralduslikud vormid, mis parasjagu võimalikud olid – on veelgi selgemalt inimtahtelise akti tulemus.  –  Ja  kõige selle tegijana, subjektina on olemas ajas uuenev hulk inimesi, kes määratlevad end eesti rahva täis- või toetajaliikmeina ja seega vastava idee kandjaina.  Nad teevad seda kuidas keegi – kas  läbituntud ja läbimõeldud valiku korras või mingil äkilisel ajel või siis harjumuslikult/automaatselt.

See viimane ongi, mida tahaksin omalt poolt rõhutada ses mõttevahetuses, mille ühe taustana kõlab kaasa (või ajavad mu rikutud kõrvad pilli?)  Eesti/eestluse hääbumise igikartus ja selle vastukaaluna tõepoolest just eksistentsialismile omane kangelaspateetika võitluse lootusetuse kiuste.

Söandaksin öelda, et Eesti kui idee ja selle isikuti ning oluti tõlgendamine, sisustamine ja teostamine on tänaseks kestnud juba piisavalt kaua selleks, et olla muutunud  psühholoogiliselt enesestmõistetavaks ja praktilises igapäevaelus harjumuslikuks.  Me ei pruugi enam pidevalt ennast tagant torkides trumme põristada, lippe lehvitada, sügavalt südant valutada ega iga sammu eel ennast manitseda: pea meeles, et eestlane oled, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pigem vastupidi – selliselt toimides võime muuta Eesti kui viljastava idee eluta puuslikuks, mis hakkab meile endilegi viimaks närvidele käima.  Rääkimata sellest, et pidev hirm – ka kui see on või näib põhjendatud – võib võtta elujõu.

Harjumuses (inertsuses) on muidugi omad ohud, sellest ei ole väga kaugel ükskõiksus, loidus, minnalaskmine. Aga meenutaks siinkohal esimest eestikeelset tõlget väljamaa sõnast inerts: tagasikargamise vägi. Vägi – mitte jõuetu väeti-olek. Ja just tagasikargamise oma, mis piisava konservatiivsusena aitab ära hoida nii edasitormamise räpakust kui vajaliku valvsuse kadu.

Veel kord: Eestit kui ideed ja kui selle idee realiseeritust teatud kultuuri või tsivilisatsioonina ei saa lõplikult seletada puht-loodusteaduslikult.  Kadunud Spengleri moodi omistada kultuuridele selliseid bioloogiliste organismide omadusi nagu küpsemine, allakäiguline vananemine ja surm, on küll efektne ja mõne eelsoodumuse korral sõna otseses mõttes jalustrabav (halvav) metafoor, kuid adekvaatseks pidada saab seda vaid eeldusel, et inimesed, kes mõnd kultuurilist  realiteeti käivitava ja käigushoidva idee külge võtavad, saavad mingiks ajaks viimseni otsa (mitte tingimata füüsiliselt, vaid näiteks asudes valima muid ideesid). Mis võib muidugi juhtuda. Aga ei tarvitse. Just harjunud asjadel on omadus püsida ja harjumust veelgi süvendada. Ja vajadusel just nõnda palju muutuda, et mitte iseendale tüütuks minna.

                                                         *

Kuid lõpuks tagasi eksistentsialismuse juurde. Aare Pilv oma hästi huvitava „Olemasolu-Eesti“ lõpetuses nendib, et ega ei oska leida Eesti eksistentsile teist olemussisu  ja põhjenduslikku tähendust kui see, et  (kõigele vaatamata)  „me oleme olemas“. Et aga eksistentsile mingigi olemuse omistamine näib  möödahiilimatu nõudena, ei jää üle muud kui teha hüpe ja  „tõsta see absurd  [nimelt et „me oleme väärtuslikud oma olemasolu fakti tõttu“]  olemuse funktsiooni“.

Eksistentsialismi nurgakive  paika jättes on see vast tõesti nii (võib-olla ainult et sõna väärtuslikud on kuskilt teisest ooperist). Samas aga – kui relevantne on üldse olemise ja olemuse, eksistentsi ja essentsi absoluutne lahkulöödus? Tehes eksistentsialismi lummusest sammukese ma ei tea kas edasi, kõrvale või tõenäoliselt hoopis tagasi, asjade alguse juurde – kas ei ole siis mistahes olemasolu esmaseks olemuseks (võõrandamatuks antuseks) just see olemasolu ise? Kõik muu tuleb hiljem ja kui ka ei tule, ei tähenda see essentsiaalsuse täielikku puudumist, täielikku olemusetust.  Ses mõttes ei ole ka rahvuslikest raison d’etre’itest rääkides vahet suurte ja väikeste vahel (Pilv pisut nagu kadedalt: „Suurrahvaste puhul võib muidugi alati öelda, et nende olemasolu ei vajagi põhjendust.“)  –  nii ühtede kui teiste olemasolu fakt on nende esmaseks omaduseks  ja piisavaks põhjenduseks. Muid omadusi (olemuse tunnustähti) saab tõesti alati spekulatiivselt  lisada,  kuid kui sellele liialt pühendutakse, paistab see reetvat kindlusetust oma olemasolu suhtes.  Ehk lihtlabaselt küsides: mis meil viga on, et me oma olemasolule kõikseeaeg põhjust (otsekui õigustust) otsime?

Kas me siis  ikkagi pole veel  päriselt harjunud olemas olema? Tõesti või?

August 2011

[*]  Vihje Betti Alverile: „Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu, / kõik pärlendavad nested tallab poriks / ja nõuab luulelt, et kui Tuhkatriinu /  see nende padades ja tolmus soriks“ jne.